Ravimtaimedest

Taimeapteegi varusid täienda sügisel

Ravimtaimede huvilistel ning korjajatel tasub teada, millal on kõige õigem aeg erinevaid kasulikke taimi korjata. Vaata korjamise kalendrist täpselt järele, millal on meelepäraste taimede korjamiseks õige aeg.

Ravimtaime väärtus oleneb temas sisalduvate toimeainete hulgast. Need ained tekivad ja kogunevad taime teataval arenemisastmel tema teatavas osas. Näiteks leidub harilikult kõige rohkem toimeaineid taime lehtedes ja õites õitsemise alguseks, viljades (seemnetes) nende valmimise momendiks, juurtes ja juurikates aga maapealse osa kuivamise, elutegevuse lõppemise järel. Sõltuvalt sellest, milline taimeosa sisaldab kõige rohkem toimeaineid, kogutakse pungi, koort, lehti, õisi, vilju, juuri või juurikaid; harvemini kogutakse taime maapealne osa tervenisti, nn. ürt.
Pungi kogutakse varakevadel, kui nad on juba paisunud, kuid enne puhkemist. Erandina on kasepungi lubatud koguda ka varem. Koort kogutakse kevadel mahlade tugevama liikumise ajal. Siis on kerge koort puust eraldada ja koor sisaldab ka kõige rohkem toimeaineid. Õisi kogutakse kuiva ilmaga, parem hommikul, niipea kui kaste on kadunud. Õite kogumine peab toimuma õitsemise algul, sest vananenud õite ravitoime on tunduvalt langenud. Nopitakse kas õisikud või üksikud õied, vahel isegi ainult õie osad, näiteks kroonlehed. Ürti – taime maapealset osa- kogutakse tavaliselt õitsemise ajal. Olenevalt taime liigist lõigatakse kas kogu maapealne osa või ainult õitsev latv 15—30 cm pikkuselt. Viljadest kogutakse seemneid veidi enne lõplikku valmimist, marju valminult, kuid mitte ülevalminult. Juuri, juurikaid ja mugulaid kogutakse — mõned erandid välja arvatud — peamiselt sügisel pärast kasvuperioodi lõppemist. Sügisene kogumine on taime kasvule soodsam, sest siis on seemned juba valminud ja varisenud, seega järelkasv kindlustatud. Pärast juurte eraldamist asetada mätas tagasi auku, juured aga mullast puhastada ning jahedas vees pesta.

Kõikide ravimtaimede kogumise kohta kehtivad järgmised juhendid.
1. Koguda tuleb vaid neid taimi, mida kindlalt tuntakse.
2. Taimi ei või juurikatega välja kiskuda.
3. Koguda neid taimi, mida antud kohas leidub massiliselt.
4. Riknenud ja närtsinud taimi mitte koguda, samuti ka mitte tolmuseid taimi maanteede äärest.

Pärast kogumist tuleb püüda taimed võimalikult kohe kuivatada. Ei ole soovitatav kuivatada päikesepaistel, sest päikesekiirte mõjul muutub taime värvus ja väheneb toimeainete hulk, eriti õites ja lehtedes. Mõningaid juuri ja juurikaid võib kuivatada ka päikese käes. Mahlakad marjad (mustad sõstrad, mustikad jt.) lastakse õhukese kihina päikesepaistel närbuda, enne kui nad erikuivatisse asetatakse. Tuleb jälgida, et temperatuur ei tõuseks üle 40—50 °C. Kuivatamiseks laotatakse taimed paberist, papist või võrgust alustele kergetel raamidel.
Taimi võib kuivatada ka kunstlikus soojuses, näiteks viljakuivatis, jahtuva pliidi peal, jahtuvas ahjus. Seejuures tuleb jälgida, et temperatuur ei ületaks 50—60 °C.
Kuivatamisel väheneb taimede kaal tunduvalt. Välja arvatud üksikud erandid, tuleb keskmiselt arvestada, et lehed, õied ja ürt annavad kuiva droogi viiekordselt vähem, juured, juurikad, viljad ja seemned kolmekordselt vähem.
Leotise saamiseks hoitakse nõu keeval veevannil 15 minutit ja lastakse jahtuda 45 minutit.
Keedise saamiseks hoitakse nõu keeval veevannil 30 minutit ja lastakse jahtuda 10 minutit.
Pärast jahtumist kurnatakse vesiväljatõmmatis läbi puuvilla või mitmekordse marli.

Augustis on õige aeg varuda just mitmete taimede juuri, kuid ka lehed ja marjad on oma ravitoime tippu jõudnud ja neid tasuks talveks varuda.
Toome siinkohal mõned soovitused, mida talveks endale koju purki panna, et siis tõvede korral kasutada:

Angervaksa ürt

Organismi ja hingamisteid puhastava, jääkaineid, sooli ja liigseid vedelikke väljutava, süsivesikute ainevahetust reguleeriva vahendina kasutatakse angervaksa rahvameditsiinis. Kasutamine: 1 tl. taimeteele valada 1 klaas keeva vett, hoida kaetult 15 min., kurnata. Juua täiskasvanutel ½ klaasi 2 kord päevas toidukorra ajal ühe kuu jooksul. Ei soovitata raseduse, rinnaga toitmise, indiv. talumatuse korral.
Angervaks on hea meetaim, millest saab ka mõnusat siirupit keeta või veini teha. Kogu taimel on meeldiv maitse ja lõhn. Ka tema rohelised osad lõhnavad samamoodi nagu õied. Sellepärast kasutati angervaksa vanasti niinimetatud puistetaimena: tema õisi ja tükeldatud teisi osi visati hea lõhna tekitamiseks põrandale. Isegi kuivatatud õisi kasutati tubade lõhnastamiseks. Hautised ja moosid, millele lisati angervaksaõisi, omandasid peene mandlimaitse.

Islandi samblik

Kopsuhaiguse tarbeks korjati põdrasammalt (islandi samblik) ning tehti teed. Köha ja bronhiaalastma vastu aitab hästi. Islandisambliku vähendab köhahoogusid. Vanasti peeti seda taime ka tõhusaks vahendiks tiisikuse vastu. Kopsuhaigused nagu ka tuberkuloos, mis on ohtlik nakkushaigus, taandub selle toimel. Põdrasamblast saab teha ka keedist, mis muutub keedetud tarretiseks kui on segatud meega. Ka seda saab asutada ravimiks kopsuhaiguse vastu. Samblik sisaldab rohkesti antibiootilise toimega samblikhappeid, mõruaineid, mineraalaineid, valku ja B12 vitamiini. See kombinatsioon toimib immuunsüsteemi tugevdavalt ja põletikuvastaselt, on antibiootilise toimega, ergutab sapieritust, tõstab söögiisu, leevendab valu, suurendab maomahla eritumist, stimuleerib ja normaliseerib seedetegevust. Kasutamisjuhised: Külmetuse korral võta 1 – 2 sl klaasi keeva vee kohta, lase 10 minutit tõmmata, kurna. Tee on mõru, seda juuakse lonkshaaval.

Kadakamarjad

Kadakamarjad on botaaniliselt hoopiski käbid, kuid kuuse ja männikäbiga on neil vähe sarnast. Marju on kasutatud toiduvalmistamisel – väidetavalt annavad need kodulooma lihale metslooma maitse.
Kadakamarjateed kasutatakse diureetikumina, põiepõletiku raviks ning seedetegevuse ergutamiseks. Marjakäbid aitavad võidelda bakterite vastu halva hingeõhu puhul, köha ja mädase kurgupõletiku korral. Kadakas on leidnud kasutust ka peavalu puhul. Paljudest hüvedest hoolimata tuleb meeles pidada, et kadakamarjad on vastunäidustatud seedekulgla haavandite, soolepõletike ja neeruhaiguste korral, samuti raseduse ning imetamise puhul.

Nõgese lehed ja juured

Selle taime toitaineline sisaldus on väga võimas, ta pakub meile materjali, millest ehitatakse üles terve ja tugev isiksus. Nõgese tee lõhna on kirjeldatud kui piima või emapiima lõhnale lähedast; nõges tuletab sulle meelde, et on vaja võtta endale aega toitmaks kõiki oma põhitasandeid
Nõgese kõrvetus meenutab meile meie andide väärtust nii nagu ka meie peame austama ja kaitsma emadust, kui soovime olla terved. Nõges kaitseb ennast ja oma ruumi kõrvetusega, mis võib anda endast tunda mitmeid päevi. Sellega palub ta meil teadvustada ja austada seda, mida ta meile annab; kui oled piisavalt julge, et saada nõgest korjates kõrvetada, siis oled väärt saama vastu varandust. Kui nõges tuleb sinu ellu, eriti sinu arengu (kasvu või töö) perioodil, siis võta omale aega, et sina ise ja need kes võivad olla sulle sinu töös abiks tunnistavad ja väärtustavad sinu panust.
Nõgese maagia on muutumises läbi isikliku panuse ja vastutuse, sarnaselt toetava, armastava emaga. Vettinud, märg maa on tema lemmikpaigaks; ta on ekspert muutmaks savist maad viljakaks. Nõgese võime koguda savisest pinnasest kokku toitaineid ja vett näitab ka tema võimekust aidata meid stressirohkes olukorras, eriti emotsionaalselt raskel ajal.
Nii nagu nõges suudab raske pinnase muuta viljakaks ja toitvaks, nii suudame ka meie raske olukorra pöörata enda kasuks.
Ta tuletab meile meelde meie võimu muuta oma mõtteid ja tegusid – muuta nad toitvaks pinnaseks, julgustades iskulist kasvu, keskkonna arengut. Seda nii nagu suudab ema pakkuda oma lastele kasvuks parimaid tingimusi. Nõges toob emaduse esile meist kõigist ja koos sellega saab maailm muutuda paremaks.
Astroloogias on Nõges maskuliinne taim ja juhtplaneediks Mars. Nõgese element on tuli.

Raudrohu ürt

Raudrohi, see väga tuntud ravimtaim, kasvab teeservadel, karjamaadel ja niitudel, kuid õilmitseb ilutaimena ka aedades. Raudrohu õied on naturaalset, kollakasvalget, roosat või punast värvi ja taim õitseb juunist oktoobrini.
Raudrohus sisaldub mitmeid aineid, mille tõttu saab teda kasutada erinevate haigusseisundite puhul. Selleks kogutakse raudrohu ürti (umbes 15 sentimeetrit ladvaosa) õitsemise algul ja kuivatatakse. Enne õite puhkemist korjatakse ravimiks ka ainult lehti. Neid kuivatatakse või kasutatakse värskelt.
Tähtsamad ained raudrohus on eeterlikud õlid, näiteks hamasuleen, mõruainetest näiteks ahhilliin, ka K-vitamiin ja betaiin.
Eeterlikud õlid on bakterite-, viiruste- ja seentevastase toimega. Betaiin soodustab maksa- ja närvirakkude ainevahetust. Betaiinil on ka söögiisu suurendav toime. Ta suurendab seedenõrede eritumist, seega soodustab seedimist ja vähendab kõhugaaside teket. Soolestiku silelihased lõõgastuvad ja krambitaolised valud vähenevad. Seega – mao- ja sapiteede spasmide, kõhugaaside või maksakahjustuse korral võiks kasutada raudrohuürdi tõmmist.

Põldosi

Üks selline taim on Eestis põldudel, jäätmaadel ja aedades umbrohuna kasvav põldosi. Põldosi hävitab kahjulikke mikroobe, ravib kuseteede bakteriaalseid ning põletikulisi haigusi, aitab vabaneda põie- ja neerukividest ning takistab veresoonte lupjumist. Välispidisel kasutamisel soodustavad põldosjakompressid haavade paranemist, aitavad jagu saada kehvast näonahast ning tugevdavad juukseid ja küüsi. Vanarahvatarkuse kohaselt peaks põldosjatee aitama ka liigesehaiguste korral, samuti organismi immuunsust tugevdama. Ent põldosjatee pole igapäevane võileivakõrvane jook, seda tarvitatakse vaid teatud ajavahemikul (näiteks nädalase kuurina, pool klaasi korraga, 4 korda päevas) haiguste raviks ja ennetamiseks.
Ravimina kasutatakse põldosja suviste võrsete maapealset osa – lehed on väikesed ning männasoksad asetsevad silinderjalt ümber varre tupena koos. Kuna põldosi sisaldab rohkesti räni, tundub see katsudes kare. Põldosja aetakse aga teinekord segi mürgise ja raviomaduisteta soo-osjaga – sellel on pikk vars ja oksad harunemata. Ka konnaosja (harunevad, männasoksad puuduvad, vars torujas, mustade teravate tippudega) ei kasutata raviks.

 

Tedremarana juur

Abistav vahend kerge kõhulahtisuse korral seespidisel tarvitamisel ja suu loputamiseks suuõõne limaskesta vaevuste korral.
Igaüks, kes on saanud antibiootikumiravi, teab, et pärast seda on organismi normaalset mikrofloorat väga raske taastada. Sest sõna „antibiootikum“ võib vabalt tõlgendada ka tähenduses „ kogu elusoleva vaenlane“. Tõepoolest, need ravimid hävitavad ilma valikuta nii haigusttekitavad kui ka kasulikud mikroobid. Samal ajal on sagedamini niisuguse kardinaalse ravi asemel piisav tarvitada ravimtaimi. Nii on sajanditevanune „sertifikaat“ efektiivsuse ja ohutuse kohta olemas tedremaranajuurel: ta suutis peatada isegi düsenteeriat, mis lausa niitis inimesi maha ajal, mil antibiootikume ei tuntud. Tedremarana juure tõmmise ja keedisega raviti maohaavu ja põletikke, sisemisi verejookse. Salve ja keediseid kasutati põletuste, ekseemide, lõhede puhul nii kätel kui jalgadel, haavade ja külmumise korral. Tedremaran on ka tänapäeva farmakoloogias kasutusel. Tema preparaate soovitatakse mao- ja emakaverejooksude, neeru-ja sapikoolikute, bronhiaalastma korral. Tõmmis sobib angiini, nina-neelu põletike, igemeveritsuse korral loputamiseks. Tänapäeva meditsiin kasutab tedremaranat ka kui kootavat, verejooksu peatavat, põletikuvastast, rögaeritust suurendavat, valuvaigistavat ja rahustavat vahendit. Tedremarana preparaate kasutatakse soolestiku, maohaavandi, kopsupõletiku ja köha raviks. Tedremarana risoomi keedist kasutatakse valuliku menstruatsiooni, günekoloogiliste haiguste puhul. On teada ka tema kasutamist hambavalu, neeru- ja maksahaiguste puhul. Tedremarana puhul on oluline just tema risoom. Noortel taimedel on see nagu veidi paksenenud pindmine juurikas peenikeste lühikeste juurtega. Murdmisel on risoom pruunikas-roosakas, aga vanad kihid on poorsed, pruunid, korkjad.
Vanade taimede risoom on kompaktne, mitmeharuline. Risoomi kogutakse varakevadel või sügisel, alates septembrist. Arvatakse, et just sel ajal on temas kõige rohkem toimeaineid. Juured kaevatakse üles, pestakse mullast puhtaks, lõigatakse tükkideks. Kuivatada võib teda nii elektrilises kuivatis, pööningul kui varjualuses. Ruumides võib panna teda kuivama õhukese kihina lauale; harva kui see rikneb, sest sisaldab suurel hulgal parkaineid. Kuivatatud juuri hoitakse kuni 5 aasta riidest kotis või kartongtaaras.

Põdrakanep

Raiesmike kuninganna, kelle üle peaks iga metsaomanik uhkust tundma, kuigi ta kiiresti ja võimsalt juuri ajava taimena ei jäta ruumi teistele langiasukatele, mattes enda alla ka uue puupõlvkonna.
Kuna põdrakanepit on möödunud sajandi lõpul teaduslikult uuritud, on tema võimekuse piir väga lai. Kindlaks on tehtud tema tõhusus eesnäärmehaiguste raviks ja võime võidelda kasvajatega – ta tõukas troonilt väikese pajulille, kes seni põhitegija oli.
Põdrakanepi õied, lehed ja juured kõlbavad teeks. Teda on aastasadu kasutatud suurenenud happesusega gastriitide, koolikute, mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve vastu. Tsaariajal kasutati teda Hiina tee asemel. Toime on tugevam, kui lehed muljuda, närvutada ja kilekotti käärima panna. Mustaks tõmbunud mass tuleks kuivatada.

Kanarbik

Kanarbikupreparaate kasutatakse seesmiselt põiepõletiku (sh mädase põiepõletiku), eesnäärmepõletiku, kõrge palaviku, diabeedi, ateroskleroosi, tuberkuloosi, kuiva köha, neeruvaagnapõletiku, maksa-, sapi- ja kõhunäärmehaiguste, maomaha liigse happesuse, maokatarri, ülehappesusega gastriidi, koliidi, entrorokoliidi, radikuliidi, ülekaalulisuse, suurenenud erutuvuse ja unetuse korral. Eriti hinnatud ravim on see ka neerukivide puhul. Aitab madala vererõhu korral. Puhastab väga hästi ka verd. Kanarbikupreparaatidel on rahustav, uinutav, kuseeritust ergutav, rögalahtistav, verejooksu peatav, põletiku- ja mikroobidevastane, kootav, haavu parandav ja maohapet neutraliseeriv toime. Teed soovitatakse juua rasvumise vastu. Aitab väljutada jääkaineid.
Kanarbikupreparaate võetakse sisse põiepõletiku, kõrge palaviku, diabeedi, ateroskleroosi, tuberkuloosi, kuiva köha, neeruvaagnapõletiku, maksa-, sapiteede- ja kõhunäärmehaiguste, ülihappesusega gastriidi, koliidi (jämesoolepõletiku), radikuliidi, suurenenud erutuvuse ja unetuse korral.
Eriti hinnatud on need preparaadid aga siis, kui muret teevad neerukivid. Üks Inglise autor väidab aga, et 30päevase regulaarse kanarbikutee joomisega võib neeru- ja sapikividest vabaneda.
Kanarbikupreparaatide tarvitamisel ei ole negatiivseid kõrvalmõjusid täheldatud, vastunäidustusi pole teada.
Välispidiselt kasutatakse kanarbikutõmmist ekseemi, suupõletiku, angiini ja allergianähtude leevendamiseks ning haavade, põletada saanud naha, silmade loputamiseks. Kanarbikuga saab teha ka kuumi mähiseid radikuliidi, reuma ja podagra korral.
Kanarbikku tarvitatakse kange õlle valmistamiseks. Kanarbikust saadakse ka kollakasoranži tekstiilivärvi.

Toominga marjad

Valgetest ja tugevalõhnalistest, õiekobaratest on küpsenud mustad marjad osa lehti on värvunud punakateks – aeg justkui lendaks.
Toominga mustad luuviljad paistavad väikeste ploomidena ning viljalihagi on neil söödav: hapukas, üpris suure C-vitamiini sisaldusega, aga kõhtu kinnistava toimega. Mõnele sellised, tugevalt parkaineid sisaldavad nö suu tummiseks tegevad viljad isegi mekivad.
Inimesele kahjulikku ainet amügdaliini sisaldavad toomingamarjade luuseemned. Isegi, kui juhuslikult seemnekivi alla neelame, ei juhtu midagi kohutavat sest luuseeme meie seedetraktis ei lagune.
Kuid, kui huviline peaks valmistama karastusjooki või magustoitu toomingamarjadest tuleb igal juhul hoiduda luuseemnete purustamisest.

Nõmm-liivatee

Et nõmm-liivateed kasutati ka maagilistel eesmärkidel, siis kutsutakse teda ka kaetisrohuks, kurjasilmarohuks, jumalaema rohuks, suitsetamisrohuks jt. Neljanda kogumi moodustavad rahvapärandis taime välimust peegeldavad nimetused nagu roosipuna, põllupuna, viinapuna, mesilaselill jne. Kõige vähem on rahvasuus aga neid nimetusi, millel on seos õitsemise algusajaga nagu jaanipuna, jaanilill. Mitmel pool usuti, et taime oksakese kandmine juustes muudab naisterahva vastassoole ahvatlevaks. Nõmm-liivatee keeduse sissejootmine vabastas uskumuste kohaselt needusest nii loomi kui inimesi. Hoopis rohkem kasutati maagilistes rituaalides kuivatatud taimede põletamist.
Antiikajastust on teada, et selle taime kuivürdid kuulusid isegi viiruki koostisse. Aromaatse suitsuga kaitsti end ja hooneid nii kurjade vaimude kui ka õnnetuste eest. Samuti usuti, et kalavõrkude suitsutamisest on abi kalaõnne suurendamiseks ja piimanõude suitsutamine annab nendes hiljem parema hapupiima ja -koore.Liigesevalude leevendamisel on abi ka ürtide lisamisest vannivette, sama kehtib ka jalahooldusvannide korral. Isegi liigrasuse naha ning kõõmaste juuste korral soovitatakse pesemist kõnealuse taime leotisveega. Aromaatset nõmm-liivatee teed sobib juua niisamagi, kuid tervistavat toimet võib oodata nii köha, unehäirete, kui ka mitmesuguste mao- ja soolehädade korral. Mesilased aga oskavad nõmm-liivatee õite nektarist eriti maitsvat mett valmistada.
Nõmm-liivatee lehed ja õied sisaldavad eeterlikke õlisid, peamiselt tümooli ja muud väärtuslikku, mis suurendab diureesi, korrastab menstruatsiooni, aitab köha, palaviku, sapi- ja maksapõletike korral.

Nõmm-liivatee tee

1 tl nõmm-liivatee ürti
1 kl keeva vett
Lasta mõni minut tõmmata, jahutada ja juua pärast sööki 1/3 klaasi 3 korda päevas (lastele vastavalt vähem).

Köömne viljad

Vana maitse- ja ravimtaimena tarvitusel olnud iidsetest aegadest peale. Köömnetega on ravitud ninaverejooksu, temast on abi saadud kõhu- ja hingamisteede vaevuste korral. Köömnetee aitab parandada ja ergutada seedimist, vähendab kõhupuhitust ja –kinnisust. Samuti soodustab sapi- ja uriinieritust ning imetavatel emadel piimaeritumist.

keyboard_arrow_up